Alaska malamuutidest
Üldilme: Alaska malamuut on tugeva ja võimsa kehaehitusega, tal on sügav rinnakorv, lai pea, väikesed püstised kolmnurksed kõrvad. Koon on massiivne ja aheneb vaid veidi tüvest nina suunas. Silmad on mandlikujulised ja pruunid (malamuutidel on sinised silmad tõsine viga). Kuna malamuut on kelgukoer, siis peab kogu tema kehaehitus ja liikumine olema sobiv teenistuseks. Tema liikumine peab olema sujuv, harmooniline, väsimatu ja täiesti ökonoomne. Tal on tugevad käpad ja toekas luustik ja jõuline õlavööde. Saba on malamuutidel selja kohale kaardu ja meenutab sulepuhmast, kunagi ei tohi saba olla rõngas. Isane malamuut on keskmiselt 63,5 cm kõrge ning kaalub 38 kg, emase kõrgus on umbes 58,5 cm ja kaal 34 kg.
Karvastik: Malamuudi karv koosneb karmist pealiskarvast ja villataolisest aluskarvast. Malamuut vahetab karva tavaliselt kaks korda aastas, emastel on karvavahetus seotud reeglina jooksuaegadega. Karvavahetuse ajal on soovitav koera tihedalt kammida, just see tõttu on tark juba pisikest kutsikat harjutada kammimisega. Koerad, kes elavad tubastes tingimustes võivad vähestes kogustes karva ajada aastaringselt.
Üldiselt on malamuudi karv isepuhastuv ja erilist hooldust ei vaja. Pesta on vaja koera enne näitusi, siis kui ta on ennast kuskil tõsiselt ära määrinud või karvavahetuse aegu, et soodustada ja kiirendada karvavahetuse protsessi. Pikka ja/või pehmet karvakatet loetakse veaks ja selliseid koeri reeglina aretuses ei kasutata. Ka normaalse karvapikkusega vanemad võivad anda pikakarvalisi järglasi.
Malamuutite esineb mitmes eri värvuses, tavalisemad on valgega kombineeritult helehallist kuni mustani ja soobel. Ainuke lubatud ühetooniline värvus on valge. Tüüpiliseks tunnuseks on peajoonis, mis mütsina pead katab, kusjuures näo-osa jääb kas täiesti valgeks või moodustab laugu ja/või maski kuju.
Iseloom: Alaska Malamuut on väga sõbralik ja kergesti kiinduv koer. Tema jaoks on ka kõik võõrad parimad sõbrad, see tõttu ei sobi ta valvekoeraks. Ta ei ole ühe inimese koer. Malamuut ei tohi olla agressiivne. Talle meeldib aktiivselt kaasalüüa pere kõigis tegemistes, ta vajab seltsi ja naudib inimestega koosolemist. Ta sobib hästi ka lastega (eeldusel, et teda on ikka õpetatud väiksete inimestega ohutult suhtlema) ja saab ilusti hakkama ka näiteks omapere kassiga. Ta pole koer keda tuppa või aianurka äraunustada – igavlev malamuut võib korda saata palju pahandust. Malamuut on üldiselt vaikne koer, kes haugub äärmiselt harva, küll aga väljendab ta ennast „wow-wow-wow“ tüüpi ulgumisega.
Tervis: Alaska Malamuut on üldiselt terve tõug. Nagu kõigil suuremaid, raskemaid tõugusid kontrollitakse neidki enne paaritamist puusa ja küünarliigeste düsplaasia suhtes. Aretusse minevatel koertel uuritakse ka silmi, et vältida pärilikke silmahaiguste levikut populatsioonis.
Tingimused: Malamuut on eelkõige õuekoer – ta naudib väljas viibimist. Päris kindlasti ei tohiks teda ketti panna. Väljas elav koer vajab varjualust, näiteks kuuti. Aed, kus malamuut elab, peaks olema piisavalt kõrge ja soovitavalt osaliselt maa alla kaevatud. Kui pole võimalust tervet aeda sellisena rajada, siis on mõistlik koerale ehitada eraldi aedik, kus ta saaks turvaliselt olla.
Suvisel peab malamuudil vesi pidevalt saadaval olema, samuti ka mõni varjuline paik – seda oleks tark silmaspidada juba aedikule kohta valides. Suve palavusega kaevavad nad tihti omale maasse augu, kus end jahutada.
Toitma, nagu ka igat teistki koera, peaks ka malamuuti kvaliteetselt – võib valida kvaliteetse kuivtoidu või toita oma koera hoopis toortoiduga. Kodutoiduga (st. spetsiaalselt koera valmistatud söök) on vähe keerulisem, kuna väga raske on valmistada täistasakaalustatud toitu. Täiskasavanud malamuut vajab vähem toitu kui mõni teine samas kaalus koer (tuleneb tema arktilisest päritolust). Kuna malamuudid armastavad süüa, siis on neid kerge neid ülesööta – peab jälgima koera menüüd ja toidukoguseid ja võimaldama koeral piisavalt liikumist.
Probleemid: On mõned iseloomulikud raskused, mis võivad tekkida seda tõugu koertega, mis ei tähenda, et see automaatselt puudutab teie koera, kuid need on asjad milleks on kasulik valmis olla ja arvestada veel enne malamuudi võtmist.
Malamuudid kipuvad kaevama, see võib kujuneda probleemiks kui koera peetakse enamuse ajast aias lahtiselt (st. mitte aedikus) – see võib viidata nii sellele, et koeral on igav, et aias on mutid (või vesirotid), aga see võib olla kujunenud ka koeral harjumuseks. Teiseks levinumaks probleemiks on ära jooksmine – malamuudit on isepäine tõug ja malamuut läheb võimalusel ka ise ümbrust uurima. See aga tähendab, et peremees peab olema valmis, et võib juhtuda, et ta peab oma koera kogu aeg kontrolli all hoidma.
Malamuut ei ole haukuja-koer, küll aga võib ette tulla probleeme ulgumisega. Reegline viitab seegi vähesel tegevusele või võib väljendada koera vastumeelsust üksijäämise suhtes.
Mõned isendid on nii ülevoolavalt sõbralikud, et kipuvad inimestele üleshüppama – siin aitab eelkõige varajane probleemiga tegelemine, vajadusel koolitaja poole pöördumine. Mõned on jälle väga domineerivad koerad – seda mitte just otseselt inimeste suhtes, aga teiste liigikaaslastega suheldes. Samuti on malamuutidel tugev jahiinstinkt (kunagi kasutati neid mitte ainult kelgu- vaid ka jahikoertena).
Harrastused: Kuna alaska malamuut on töökoer, siis vajab ta palju liikumist ja aktiivset tegevust, pikad jalutuskäigud ja füüsiline koormus on elementaarsed. Koos koeraga saab harrastada kelgu- ja jalgrattavedu, samuti koertekrossi. Malamuudile tuleb kasuks ka kuulekuskoolitus (muidugi ei ole malamuudi kuulekus võrreldav näiteks saksa lambakoera omaga), on teada malamuute, kes on edukad agilitys.
Üks võimalik harrastus on ka näitustel osalemine – see ei asenda küll koerale vajalikku füüsilist koormust, kuid pakkub põnevust nii omanikule kui koerale ja annab väärtuslikku tagasisidet kasvatajale.
Karvastik: Malamuudi karv koosneb karmist pealiskarvast ja villataolisest aluskarvast. Malamuut vahetab karva tavaliselt kaks korda aastas, emastel on karvavahetus seotud reeglina jooksuaegadega. Karvavahetuse ajal on soovitav koera tihedalt kammida, just see tõttu on tark juba pisikest kutsikat harjutada kammimisega. Koerad, kes elavad tubastes tingimustes võivad vähestes kogustes karva ajada aastaringselt.
Üldiselt on malamuudi karv isepuhastuv ja erilist hooldust ei vaja. Pesta on vaja koera enne näitusi, siis kui ta on ennast kuskil tõsiselt ära määrinud või karvavahetuse aegu, et soodustada ja kiirendada karvavahetuse protsessi. Pikka ja/või pehmet karvakatet loetakse veaks ja selliseid koeri reeglina aretuses ei kasutata. Ka normaalse karvapikkusega vanemad võivad anda pikakarvalisi järglasi.
Malamuutite esineb mitmes eri värvuses, tavalisemad on valgega kombineeritult helehallist kuni mustani ja soobel. Ainuke lubatud ühetooniline värvus on valge. Tüüpiliseks tunnuseks on peajoonis, mis mütsina pead katab, kusjuures näo-osa jääb kas täiesti valgeks või moodustab laugu ja/või maski kuju.
Iseloom: Alaska Malamuut on väga sõbralik ja kergesti kiinduv koer. Tema jaoks on ka kõik võõrad parimad sõbrad, see tõttu ei sobi ta valvekoeraks. Ta ei ole ühe inimese koer. Malamuut ei tohi olla agressiivne. Talle meeldib aktiivselt kaasalüüa pere kõigis tegemistes, ta vajab seltsi ja naudib inimestega koosolemist. Ta sobib hästi ka lastega (eeldusel, et teda on ikka õpetatud väiksete inimestega ohutult suhtlema) ja saab ilusti hakkama ka näiteks omapere kassiga. Ta pole koer keda tuppa või aianurka äraunustada – igavlev malamuut võib korda saata palju pahandust. Malamuut on üldiselt vaikne koer, kes haugub äärmiselt harva, küll aga väljendab ta ennast „wow-wow-wow“ tüüpi ulgumisega.
Tervis: Alaska Malamuut on üldiselt terve tõug. Nagu kõigil suuremaid, raskemaid tõugusid kontrollitakse neidki enne paaritamist puusa ja küünarliigeste düsplaasia suhtes. Aretusse minevatel koertel uuritakse ka silmi, et vältida pärilikke silmahaiguste levikut populatsioonis.
Tingimused: Malamuut on eelkõige õuekoer – ta naudib väljas viibimist. Päris kindlasti ei tohiks teda ketti panna. Väljas elav koer vajab varjualust, näiteks kuuti. Aed, kus malamuut elab, peaks olema piisavalt kõrge ja soovitavalt osaliselt maa alla kaevatud. Kui pole võimalust tervet aeda sellisena rajada, siis on mõistlik koerale ehitada eraldi aedik, kus ta saaks turvaliselt olla.
Suvisel peab malamuudil vesi pidevalt saadaval olema, samuti ka mõni varjuline paik – seda oleks tark silmaspidada juba aedikule kohta valides. Suve palavusega kaevavad nad tihti omale maasse augu, kus end jahutada.
Toitma, nagu ka igat teistki koera, peaks ka malamuuti kvaliteetselt – võib valida kvaliteetse kuivtoidu või toita oma koera hoopis toortoiduga. Kodutoiduga (st. spetsiaalselt koera valmistatud söök) on vähe keerulisem, kuna väga raske on valmistada täistasakaalustatud toitu. Täiskasavanud malamuut vajab vähem toitu kui mõni teine samas kaalus koer (tuleneb tema arktilisest päritolust). Kuna malamuudid armastavad süüa, siis on neid kerge neid ülesööta – peab jälgima koera menüüd ja toidukoguseid ja võimaldama koeral piisavalt liikumist.
Probleemid: On mõned iseloomulikud raskused, mis võivad tekkida seda tõugu koertega, mis ei tähenda, et see automaatselt puudutab teie koera, kuid need on asjad milleks on kasulik valmis olla ja arvestada veel enne malamuudi võtmist.
Malamuudid kipuvad kaevama, see võib kujuneda probleemiks kui koera peetakse enamuse ajast aias lahtiselt (st. mitte aedikus) – see võib viidata nii sellele, et koeral on igav, et aias on mutid (või vesirotid), aga see võib olla kujunenud ka koeral harjumuseks. Teiseks levinumaks probleemiks on ära jooksmine – malamuudit on isepäine tõug ja malamuut läheb võimalusel ka ise ümbrust uurima. See aga tähendab, et peremees peab olema valmis, et võib juhtuda, et ta peab oma koera kogu aeg kontrolli all hoidma.
Malamuut ei ole haukuja-koer, küll aga võib ette tulla probleeme ulgumisega. Reegline viitab seegi vähesel tegevusele või võib väljendada koera vastumeelsust üksijäämise suhtes.
Mõned isendid on nii ülevoolavalt sõbralikud, et kipuvad inimestele üleshüppama – siin aitab eelkõige varajane probleemiga tegelemine, vajadusel koolitaja poole pöördumine. Mõned on jälle väga domineerivad koerad – seda mitte just otseselt inimeste suhtes, aga teiste liigikaaslastega suheldes. Samuti on malamuutidel tugev jahiinstinkt (kunagi kasutati neid mitte ainult kelgu- vaid ka jahikoertena).
Harrastused: Kuna alaska malamuut on töökoer, siis vajab ta palju liikumist ja aktiivset tegevust, pikad jalutuskäigud ja füüsiline koormus on elementaarsed. Koos koeraga saab harrastada kelgu- ja jalgrattavedu, samuti koertekrossi. Malamuudile tuleb kasuks ka kuulekuskoolitus (muidugi ei ole malamuudi kuulekus võrreldav näiteks saksa lambakoera omaga), on teada malamuute, kes on edukad agilitys.
Üks võimalik harrastus on ka näitustel osalemine – see ei asenda küll koerale vajalikku füüsilist koormust, kuid pakkub põnevust nii omanikule kui koerale ja annab väärtuslikku tagasisidet kasvatajale.